"KUI POLE JÕUDU ELADA"

"Surm tundub kergendav, kui elus on püsiva koha sisse võtnud talumatu ja tarretav valu, ängistus, tühjus, lootusetus ja mõttetus. Pole enam suutlikkust elada igapäevaelu, luua muutust, midagi tahta või soovida ega ennast tahtejõu abil kokku võtta. ... " Pilguheit nende inimeste maailma, kes nii tunnevad. Ja mõtteid neile, kes soovivad toeks olla. 
Loo tellis sait "Räägime surmast" - www.surmast.ee
Loo autoriks on Loova ruumi psühholoog ja leinanõustaja Anneli Valdmann

„Elu on minu jaoks talumatult raske. Palun võtke see koorem minult ära!“
/raske ja kroonilise depressiooniga noor naine/

„Mina olen suur hall müür ja depressioon on nagu praod minu sees – need kasvavad, hargnevad, murendavad ja õõnestavad mind, kuni ma lõpuks kokku varisen.“
/peategelane Jon Fosse näidendist „Ma olen tuul“/

„Soovin lihtsalt oma mehele järele minna. Lapse pärast pingutan veel mõne aasta elus püsida.“
/leinav kaaslane/

„Ühegi veoauto all jäämine ei saa olla suurem valu kui see, mida ma juba aastaid depressioonis olles tunnen.“
/kroonilise ja süveneva psüühikahäirega noormees/

„Ema, saa ükskord aru! Ma ei lihtsalt ei suuda teha neid asju, mida sa palud!“ (Süüa, üles tõusta, midagi soovida.)
/suitsiidi läbi lahkunud noormehe ema meenutus pojast/

„Ma ei jää teistele ristiks kaela! Tahan lahkuda väärikalt ja enda valitud ajal.“
/vana mees, kelle nägemine hakkas kaduma/

Nii tunnetavad ja näevad iseennast ning oma elu inimesed, kelle jaoks elust lahkumine on päriselt lahendus. Põhjuseid on mitmeid – pikaajaline, sügav ja ikka-jälle tagasi tulev depressioon; värske või leevendust mitte leidnud leinaprotsess; tervendamata psühhotrauma haav; paranematu ja süvenev haigus; liikumise, nägemise või kuulmise kaotamine. Surm tundub kergendav, sest elus on püsiva koha sisse võtnud talumatu ja tarretav valu, ängistus, tühjus, lootusetus ja mõttetus. Pole enam suutlikkust elada igapäevaelu, luua muutust, midagi tahta või soovida ega ennast puhtalt tahtejõu abil kokku võtta.

Väga harva tekib taoline taju ja tunnetus järsult. See võib juhtuda, kui inimene on olnud osaline tõsises tragöödias: bussiõnnetus, laevahukk, surnute ja haavatutega traagilised sündmused, lähedase traagiline lahkumine jms. Enamusele on elu tühjuse või eluvalu seisund hiilinud ligi nagu videvik. See saabub märkamatult, grammhaaval, kuni ühel hetkel tajutakse, et ümber on pimedus. Siinkohal hingepimedus, kust puuduvad nii päästev valguskiir kui ka väljapääs ning seetõttu kustub ka lootus.

****
Kui soovid edasi lugeda, leiad loo siit lingilt surmast.ee lehelt
Eelmine
Loov Ruum eesti Naise vaimse tervise blogis - nõustamine ja grupitöö veebis

Vastused puuduvad

Email again: